Kui riskigrupid kõrvale jätta, siis iga üksiku inimese perspektiivist on risk koroona pärast haiglasse sattuda või surra üliväike. See on nii väike, et me ei suuda adudagi, kui väike see on. Nii väike, et me silmapilgutamata köhiks selle peale, kui seda endale teadvustaks.
Inimesed tajuvad seda praeguseks intuitiivselt. Koroona on poolteist aastat ringi liikunud, Eesti on nakatumistelt käinud maailma tipus ja siin me ikka veel oleme ja üldpildis pole väga nii hullu midagi.
Koroona ei ole indiviidi tasandi probleem, see on riigi ja tervishoiusüsteemi probleem. Vaktsineerimine aitab seda leevendada, kuid seda peaks ennekõike leevendama ka läbi muudatuste tervishoiusüsteemis, suurendades valmisolekut nakatunutega hakkama saada ja kaitstes täiendavalt riskirühmades inimesi.
Koroona jääb meiega. Vaktsineerides me suudame ennast ja ühiskonda täiendavalt kaitsta, kuid see ei ole ka mingi imerohi. Ning kui inimesi igasuguste arusaamatute ja kahledava mõjuga piirangute ja sunniga proovida vaktsineerima saada, siis tekitab see ennekõike trotsi ja vastumeelsust. Mõned teised riigid on sellega palju enam ämbrisse astunud kui Eesti ja ma loodan, et meil jätkub piisavalt arukust, et inimesi positiivselt motiveerida, mitte hirmutada ja sundida. Ja siis veel tagatipuks mõelda, et küll need inimesed, kes sellisele “nügimisele” ei allu, on ikka debiilikud. Muidu läheb ühiskonnas käärima ja küll see siis ringiga ka poliitikasse jõuab.