Eile ilmus Õhtulehes igati tänuväärne lugu bensiini ja diisli hindadest ning sellest, kuidas nad sõltuvad nafta maailmaturu hinnast või mitte. Nagu loo päises sõnastatud …
“Visalt püsib linnalegend, et Eesti kütusemüüjad kergitavad tanklates sekundipealt hindu, kui nafta maailmaturul kallineb, kuid on tõelised pidurid hindu alandama, kui maailmaturul nafta odavneb. Kontrollime järele, kas see linnalegend peab paika!”
,… oli selle loo eesmärgiks näidata, kuidas see, et tanklad pigem tõstavad hindu ja ei kipu neid langetama (olenemata sellest, mida teeb nafta maailmaturu hind) on alusetu linnalegend.
Enne kui ma loo lõppjärelduste juurde lähen, pean tunnistama, et taoline andmekasutus ajakirjanduslikus töös on Eestis kahjuks väga harva esinev nähtus. Meil on vaja rohkem lugusid ja rohkem ajakirjanikke, kes oskavad ja on valmis oma käed andmetega mustaks tegema ning lugejateni tooma pikki sisukaid andmepõhiseid lugusid. Mainitud lugu on väga hea näide sellest, vaatamata oma mõningatele puudustele!
Ma ei jõua katta kogu informatsiooni, mis selles loos on. Seega lähen kohe kõige olulisemate lõppjärelduste juurde. Lugu lõpeb järgnevate andmetega ning taolise pildiga. See näitab, kuidas on koos muutunud nafta maailmaturu hind ning bensiini ja diisli hind Eesti tanklates.
Sellest joonisest on tuletatud järeldus, et “Eesti tanklahinnad ei astu ühte jalga mitte üksnes teiste Euroopa riikidega, vaid ka börsihinnaga”. Ehk siis et nafta börsihind ja Eesti tanklate hinnad on ühes taktis muutunud, viimased on reageerinud esimesele koos vastavate tõusude ja langustega ning seega on alusetu “süüdistus”, et Eesti tanklad parema meelega tõstavad hinda, kuid hiljem ei kipu seda nii väga enam langetama.
Selle joonise taolisel tõlgendamisel on tehtud aga üks fundamentaalne ja üpriski tavapärane viga, mis on seotud sellega, kuidas me oleme kognitiivselt võimelised erinevat tüüpi joonistelt informatsiooni omandama ja välja lugema. Nimelt, kui on tegemist koos ajas muutuvate joondiagrammidega, siis on inimpilgul väga raske aru saada, mis on täpselt kahe joone vahe. Eriti kui mõlemad jooned liiguvad paralleelselt üles või alla ning nendes on palju müra.
Kui joonise eesmärk on näidata seda, kuidas kahe muutuja vahe suureneb või väheneb läbi aja, siis kordades parem viis on see vahe välja arvutada ja teha joonis hoopis sellest. Kui me tollelt eelnevalt jooniselt võtaksime näiteks bensiini- ja naftahinna vahe ja teeksime sellest joonise, siis näeks see välja selline.
See joonis näitab meile seda, mis eelneval joonisel peidus oli ja mis ka loo autorile märkamata jäi. Nimelt näeme siit, et kui umbes aastani 2012 püsis nafta- ja bensiinihinna vahe suhteliselt stabiilne, siis alates sellest hetkest hakkas see märgatavalt kasvama ning on jõudsas tempos kasvanud seni.
Võibolla see “linnalegend” siis ikkagi peab paika. Võrreldes nafta maailmaturu hinnaga on viimased kümme aastat bensiin läinud pigem kallimaks kui odavamaks. Ükskõik mis põhjustel see ka ei oleks, Eesti bensiinimüüjad ikkagi on bensiinihinda nafta maailmaturu hinna kasvades tõstnud ja pärast ei ole enam nii altid olnud seda langetama.
Me võime siit veel edasi mõelda ja oletada, et võibolla on see kuidagi seotud nafta maailmaturu hinna üldise kasvuga (kuigi esimene joonis selliseks oletuseks väga alust ei anna) – võibolla on suhe bensiinihinna ja naftahinna vahel püsinud sama (bensiinihind on naftahind korda teatud konstant). Siis me näeksime ka sarnast pilti – kui nafta hind pidevalt kasvab ja kahe hinna suhe on konstant, siis kasvab ka vahe ühe ja teise hinna vahel nagu me näeme eelnevalt jooniselt. Milline on aga olnud bensiini hinna suhe nafta maailmaturu hinda? Seda näeme järgmisel joonisel.
Järeldus, mida see joonis võimaldab teha, on sama – bensiin on viimase kümne aasta jooksul hakanud tasapisi maksma märgatavalt rohkem kui nafta hind.
Ehk siis jumal tänatud, et see linnalegend on püsinud, sest tundub, et see on ikkagi tõsi. See muidugi ilmtingimata ei pruugi (aga võib) tähendada, et meie tanklaketid kliente rööviksid. Seletusi võib olla ka teisi – nt suurenenud muud kulud, mille katmiseks on vaja küsida kõrgemat hinda ja teenida kõrgemat tulu.
Kuid ühte see tähendab siiski – konkurentsi jaoks on meie kütuseturul ruumi küll ja veel. Ootan pingsalt, et üha enam tanklakette hakkaks välja tulema sõnumiga, et “vaadake kui palju me nüüd hinda teile langetasime”, selle asemel et lugeda jälle, kuidas hinnad püstitasid üha uusi ja uusi rekordeid.