Mida me viimasest nädalast Eesti poliitikas teada saime?

Ei midagi, mis juba varem selge ei olnud, kuid mõnda asja tasuks meelde tuletada siiski.

Abielureferendumi varasemaks nihutamine on EKRE suur võit. Nende perspektiivist peab see referendum toimuma. Nemad sellest midagi ei kaota, kuid samas on neil palju võita. EKRE valijaid lõhestab see küsimus kõige vähem. Ühiskonnauuringute instituudi tellitud ja Norstati läbi viidud küsitlusest viimastel kuudel on näha, et ligi 90% EKRE toetajatest hääletaks selle poolt, et abielu peaks olema põhiseadusesse kirjutatud kui mehe ja naise vaheline liit ning alla kümne protsendi oleks sellele vastu. Ka Keskerakonna valijate hulgas on põhiseaduse täiendamise pooldajaid vägagi palju – umbes 70%. Isamaa toetajate ridades on neid umbes 60%.  Samas on Reformierakonna toetajate hulgas umbes 30% ja Sotsiaaldemokraatide ridades umbes 20% taolisi valijaid, kes samuti oleks abielu põhiseaduses määratlemise poolt.

Arvestades seda ning erakondade sisemisi pingeid, on EKRE pannud nö pommi alla paljudele teistele erakondadele. Mis puudutab valijate eelistusi, siis ei peaks ka Keskerakonnal olema suurem probleem seda referendumit toetada. Neile saavad aga saatuslikuks erakonna poliitilise ladviku sees olevad erimeelsused, sest paljud Keskerakonna poliitikud on võrreldes oma valijatega vastupidistel seisukohtadel. Samasugune erakonnasisene probleem saab olema Isamaal. Lisaks sellele on Isamaa valijate hulgas ka üsna palju neid, kes oleks sellele referendumile vastu. Seega võib juhtuda, et nii Keskerakond kui Isamaa otsustavad juba käimas olevas kampaanias rohkem vaikida kui rääkida. Ning Isamaa häält hägustavad praegu ka Parempoolsed, sest iga kord, kui on vaja seisukohta võtta, tuleb erakonna seest kaks üksteisele vastu käivat sõnumit.

Kahest opositsioonierakonnast on kõige ebamugavamas positsioonis Reformierakond. Nad ei saa väga tugevat kampaaniat selle referendumi vastu teha, sest siis nad riskiksid sellega, et nad võõrandavad ligi kolmandiku oma praegustest toetajatest. Keskerakonna leeri need valijad ilmselt ei jookseks, kuid Isamaa poole vaataksid nad võib-olla küll. Reformierakond ongi seni otsustanud suuresti vaikida. Samas pole Sotsid lasknud ennast segada sellel, et üks viiendik nende toetajatest samuti pooldaks abielu põhiseaduses määratlemist. Arvestades erakonna juhtkonna seisukohti ja suunitlust, siis ilmselt pole siin tegemist kaalutletud riskiga. Tõenäoliselt ja paradoksaaselt on Sotsid peale EKRE teine erakond, kes sellest referendumist võib võita. Nad riskivad sellega, et kaotavad mõned valijad, kuid samas ehk võidavad nad näiteks mõned Reformierakonna praegused valijad juurde.

Ühesõnaga, sellel referendumil on väga suur potentsiaal valijaid erakondade vahel ümber jagada.

EKRE ei ole teinud saladust sellest, et järgmistel riigikogu valimistel on just Keskerakond ja mitte Reformierakond nende suurim ja peamine konkurent. Kohaliku omavalitsuse valimised saavad olema aga riigikogu valimiste eelmäng.  Võibolla siis kasvavad EKRE ja Keskerakonna pinged juba nii suureks, et koalitsioon võib laguneda. Ning selles mõttes oleks EKREle hea see referendum varem ära teha.

Lisaks poliitilise konkurentsi otsesele ümberkujundamisele on see referendum ilmselt osa ka pikemast plaanist järgmiste riigikogu valimiste jaoks. Tõenäosus, et see on edukas, et Eesti kodanikud eelistavad seda, et abielu oleks põhiseaduses määratletud kui mehe ja naise vaheline liit, on suur. Ilmselt juhtub nii, et “jah” hääled saavad seal ülekaalu. Vähemalt praegu ei ole alust teistmoodi arvata. Võit referendumil tähendab aga seda, et selle taga olnud erakondadel on võimalus seda järgmistel valimistel ära kasutada sõnumiga, et andke nüüd oma hääl meile, me alustame järgmises riigikogu koosseisus teie tahte põhiseadusesse kirjutamisega.

Lõpetuseks mõtleme korraks veel, kui palju praeguses poliitilises olukorras igast erakonnast sõltub või kui suur on nende tegutsemisvõime. Valimised võitis küll Reformierakond, kuid nende positsioon sõltub praegu sellest, mida otsustavad Keskerakond või Isamaa. Mõlema võimuses oleks Reform valitsusse tuua. Keskerakond (ennekõike Jüri Ratas) seda ei tee, sest see oleks poliitiline enesetapp. Ja ma ei näe ka põhjust, miks Isamaa peaks seda tegema ning vahetama ideoloogiliselt üpriski mugava koalitsiooni ideoloogiliselt vägagi ebamugava koalitsiooni vastu. Ühesõnaga, Reformierakonnal endal on siin väga vähe valikuid teha. Ainus parlamendierakond, kellest hetkel sõltub võimumängude kujundamisel praegu veel vähem, on Sotsiaaldemokraadid.