Kes kellega häälte pärast konkureerib?

  • Suurematel erakondadel on rohkem kaotada kui võita ning viimasel hetkel häälte juurde saamiseks peaksid kõik hoolikalt mõtlema, kelle valijate poole oma kampaania suunata.
  • Reform ja Kesk võiksid kõige enam endale meelitada EKRE praeguseid toetajaid ning EKRE ennekõike Keskerakonna omi.
  • Isamaa võiks kõige enam ära võtta EKRE toetajaid, Sotsid Keskerakonna toetajaid ning Eesti 200 Reformierakonna toetajaid.
  • Mitme vahel olevate valijate hulgas peab Kesk kõige enam konkureerima EKRE ja Reformi võimalike toetajate pärast ning Reform Isamaa võimalike toetajate pärast.
  • EKRE saaks võita juurde mitme vahel olevaid valijaid kõikide erakondade võimalike toetajate hulgast välja arvatud Sotsid.
  • Sotsid konkureerivad suurematest erakondadest mitme vahel olevate valijate pärast ennekõike Reformiga.
  • Samuti konkureerib mitme vahel olevate valijate pärast Reformiaga selgelt kõige enam Isamaa.
  • Eesti 200 võiks kõige enam saada juurde neid valijaid, kes kaaluvad ka Reformierakonna poolt hääletamist.

Viimased toetusreitingud on praeguseks laekunud ning isegi kui nad ei pruugi näidata iga erakonna toetuse täpset seisu, näitavad kõikide küsitlustulemuste liikumised lähima kolme nelja kuu jooksul seda, kuhu suunas üks või teine erakond liigub ja mis on toetuste üldine seis. Kuid reaalsele toetusele lisaks on erakondadele praegu, valimiskampaania viimastel päevadel üks suurus ehk veel olulisem. Kõik tahavad saada võimalikult palju hääli ning need saavad tulla ennekõike oma konkurentide arvelt. Millise teise erakonna toetajate poole peaks iga valimisvõitleja vaatama, et oma enda tulemust maksimeerida? Kes kellega konkureerib?

Lihtsalt erakondade reitingute küsimine meile seda ei näita. Lisaks erakondlikule eelistusele on vaja teada ka seda, kui suur on ühe või teise valija tõenäosus hääletada teiste erakondade poolt. Tõenäolisi valikuid võib olla palju. Taoline küsimus sisaldus Turu-uuringute poolt läbi viidud ja MTÜ Ühiskonnauuringute instituut poolt tellitud arvamusküsitluses, mis viidi läbi näost näkku intervjuude vormis 8. jaanuar kuni 5. veebruar ning millele vastas 1004 Eesti kodanikku. Igal vastajal paluti muuhulgas öelda, kui suur on tema hinnangul tõenäosus, et ta üldse kunagi hääletaks iga peamise valimistel kandideeriva erakonna poolt. Need hinnangud erinevad natuke sellest, kui küsida kelle poolt valja kindlasti hääletaks, kui valimised toimuksid homme, kuid samas võimaldavad nad paremini hinnata erkaondadevahelisi konkurentsimustreid.

Eeldame, et valima lähevad need inimesed, kes hääletaksid mõne erakonna poolt tõenäosusega 70% või enam. Niimoodi oleks antud küsitluse põhjal valimisaktiivsus natuke alla 70% ehk siis ainult nõksu kõrgem, kui me reaalselt võiks oodata. Selliste kõrge tõenäosusega valijate hulgas on kolm võimalikku kategooriat:

  • Need, kes hääletaksid ainult ühe erakonna poolt tõenäosusega 70% või enam ning teiste poolt madalama tõenäosusega. Selliseid valijaid võiks lugeda iga erakonna kindlateks valijateks, keda ei ole võimalik kaotada või kelle pärast keegi teine ei konkureeri.
  • Need, kes hääletaksid mitme erakonna poolt tõenäosusega 70% või enam, kuid kellel on üks valik, mis on nende hulgas teistest kõrgema tõenäosusega. Sellistel valijatel on teistest eristuv eelistus olemas, kuid samas on ka neil teisi valikuid, kelle poolt nad võiksid arvestatava tõenäosusega hääletada. Need on iga erakonna toetajad, keda on võimalik kellelegi teisele kaotada.
  • Need, kes hääletaksid mitme erakonna poolt tõenäosusega 70% või enam ning kellel on mitu valikut, millel on kõige kõrgem tõenäosus. Need on valijad, kes veel ei “kuulu” ühelegi erakonnale ning keda erakonnad peaksid veenma just enda poolt hääletama.

Kui me hakkame toetajaid niimoodi jaotama, siis sisaldab see eriti väiksemate erakondade puhul endas väga palju statistilist müra ning seega on allpool toodud tulemused kõige enam usaldusväärsed ennekõike suuremate erakondade puhul ning seal, kus me näeme üldiste toetusprotsentide kõige suuremat liikumist. Väiksemate erakondade kohta käivaid ning väiksemaid liikumisi näitavaid numbreid tasuks võtta eluterve skepsisega.

Milline oleks üldine toetuse tase selliseid valijad arvestades? See on välja toodud järgnevalt joonisel. Nagu öeldud, siis see erineb mõnevõrra küsitlsutest, mis uurivad valijate otsest valimiseelistust, kuid teatud pildi erakondade postisoonidest ta siiski annab.

Nii EKREl kui ka Keskerakonnal paistab olevat rohkem selliseid toetajaid, keda on võimalik kaotada kui neid, keda on veel selget eelistust omamata valijate hulgast juurde võita. Reformil ja Sotsidel seevastu on rohkem juurde võita kui kaotada. Ning eriti palju oleks võrreldes oma kindlate valiajate hulgaga võimalik juurde võita Isamaal.

Kuid see ei näita meile veel, kes kellega konkureerib. Selleks vaatame esmalt kuhu iga erakonna puhul need valijad, keda on võimalik kaotada, võiksid minna ka kellelt mõni täiendav toetusprotsent võiks tulla. See on välja toodud järgneval joonisel (vajuta joonisel, et näha suuremalt). Joonis näitab üldist toetusprotsenti, mida on võimalik võita või kaotada ehk siis seda, kes on need teised erakonnad, kelle poolt mõne erakonna toetajad võiksid suure tõenäosusega veel hääletada ning mitu protsendipunkti see võiks ühelt erakonnalt viia.

Keskerakonna valijate hulgas on väga palju neid, kes kaaluksid suure tõenäosusega ka Roheliste, Sotside või EKRE poolt hääletamist, samas kui Kesk ise võiks kõige rohkem endale meelitada toetust nende hulgast, kelle esimene valik on praegu EKRE, kuid kelle hulgas on ka väga palju neid, kes kaaluksid Keski poolt hääletamist. EKRE ise võiks kõige rohkem oma praeguseid toetajaid kaotada aga Isamaale või Reformierakonnale. Samuti võiks Reform kõige rohkem endale võtta EKRE toetajaid, aga ka Eesti 200 ja Keskerakonna toetajaid, samas kui nad ise võiksid kaotada kõige enam valijaid Isamaale ja Eesti 200le. Isamaal on teiste suuremate erakondadega võrreldes väga vähe kaotada, aga suhteliselt palju võita. Nad võiksid kõige enam toetust juurde saada EKRE ja Reformierakonna valijate hulgas. Palju pole kaotada ka Sotsidel. Nende valijate hulgas on teatud määra neid, kes kaaluksid ka Roheliste ja Keski poolt hääletamist, samas saaksid nad endale võita väga palju Keski ja Reformi valijaid. Eesti 200 peamine konkurent on Reformierakond – neile nad võiksid kõige enam kaotada ja neilt nad võiksid kõige enam võita.

Kõige selle taustal tasub meeles pidada ka seda, kes kellega ei konkureeri. Tundub, et erakondadel on see vahel meelest ära läinud. Näiteks proovib Reformierakond oma kampaanias luua kontrasti enda ka Keski vahel ning kohati mõned Sotside kandidaadid enda ja EKRE vahel. Kuid need, kes kaaluksid Sotside poolt hääletamist ei valiks kunagi EKREt ning vastupidi. Seega on kampaaniastrateegiana selline vastandumine suhteliselt kasutu. Uusi hääli see juurde ei too ja pigem kütab see üksnes üles oma tuumiktoetajaid. Sotside peamine konkurent on Keskerakond ning nad peaksid mõtlema ennekõike sellele, kuidas neid valijaid endale saada. Ning Reform peaks mõtlema selle peale, kuidas endale saada EKRE valijaid ning kuidas mitte kaotada Isamaale ja Eesti 200le. Keski peamised konkurendid on EKRE ja Sotsid ning Isamaa peamised konkurendid EKRE ja Reform. EKRE aga konkureerib teatud viisil kõikidega peale Sotside.

Täiendava tahu lisab siia pilti veel see hulk võimalikke valijaid, kellel üks kindel eelistus puudub. Kes kellega nende täiendavate häälte pärast konkureerib, on välja toodud järgmisel joonisel. See joonis näitab iga erakonna kohta, milliste teiste erakondade poolt nende võimalikud valijad võiksid veel hääletada ning mitu % üldtoetusest see moodustab (vajuta joonisel, et näha suuremalt).

Siit on näha, et kõige kibedam konkurents kindlat eelistust mitte omavate valijate pärast peaks toimuma Isamaa ja Reformierakonna vahel. Väga paljud Keski võimalikud valijad kaaluksid ka EKRE poolt hääletamist, samas kui EKRE võimalikud valijad kaaluksid kõikide tesite poolt (eriti aga Keskerakonna) hääletamist peale Sotside. Ka siin on näha, et Eesti 200 jaoks on peamine konkurent Reformierakond ning et Sotsid konkureerivad suurematest erakondadest selge eelistuseta valijate pärast Reformierakonna ja Isamaaga.

Nagu näha, siis konkurentsimustrid on keerulised ning peaks vaatama eraldi nii seda, kellelt on võimalik ära võtta kui ka seda kellega peaks täiendavate häälte pärast konkureerima. Ühest äärmusest teise vastandumine aitab siin vähe ning kõige rohkem on hääli võimalik juurde saada ikka endale lähemal olevate erakondade arvelt. Kõige suurem konkurent pragusel hetkel on tõenäoliselt hiljem su peamine koalitsioonipartner (kui just ei peaks realiseeruma Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus) ning valimisvõidu määrab suures osas ära see, kui hästi suudavad kaks suuremat erakond EKRE praeguseid toetajaid üle meelitada ning kui palju Reform suudab Isamaa võimalikke toetajaid endale võita.