Riigikogu Valges saalis EL lippe enam ei ole ning selle tulemusena on kaalul Eesti tulevik pimeduse ja valguse, headuse ja kurjuse vahel. Millal siis kehtestatakse Eestis totalitaarne kord? Kui need lipud sinna alles 2016. aastal sai pandud, siis mis Eesti enne seda oli? Kas Keit Pentus-Rosimannuse “vett saanud mägrad” tahavad nüüd rohkem Reformierakonnaga ühte valitsusse minna?
Lipuafääri taoline üles puhumine ja kuvamine on ennekõike poliitiline kampaania, millega oravapartei tahab koalitsiooni seest lõhestada, lüüa kiilu EKRE ja kahe ülejäänud koalitsioonierakonna vahele. See on vaatemäng, mida avalikkusele luuakse. Opositsioon kasutab ära iga võimalust, et valitsust kangutada. Vint keeratakse üle, kui vaja, siis maha. Iga selle valitsuse samm on samm puhta kurjuse suunas. Tasub seda meeles pidada, sest muidu võib poliit-udus ära eksida.
See ei tähenda aga, et selles lippude küsimuses ei oleks peidus ka sisuline teema, mis tähelepanu ei vääriks. Kui Keskerakond on ehk pigem Euroopa Liidu tugevdamise poolt, siis Isamaa ja EKRE näevad Eestile parimat EL-i sellisena, mis ei oleks võimeline oma liikmesriikidele ilma nende nõusolekuta ettekirjutusi tegema. Milline peaks olema EL-i olemus ja milline Eesti roll selles – nende teemade üle oleks meie erakondadel ilmselt rääkida küll, kui vaatemängule korraks vaheaeg teha.
Ei tasu teha viga uskudes, et nendel teemadel on kõik sisulised jutud juba räägitud ja kõik otsused juba tehtud. Kõik jutud tuleb poliitikas uuesti üle rääkida ja kõik otsused uuesti üle teha, sest muidu nad lähevad meelest ja siis neid nagu poleks olnudki.