Kui Savisaare aegne Keskerakond pärast 2007. aastat välja arvata, on Eesti poliitika olnud “kõik-magavad-kõigiga” poliitika, kus igasugused koalitsioonikombinatsioonid on olnud võimalikud. Pärast selle aasta valimisi välja joonistunud jõujooned ja nende põhjused aga annavad alust oletada, et selline periood, kus iga üks võis iga teisega valitseda, on läbi saamas.
Reformierakond ja Sotsid on välistanud koostöö EKREga ning ei ole näha, et see muutuks nii kaua, kui EKRE oma sisu ei muuda või kui kaks välistajat oma sõnadest ei tagane. Kumbki variant ei ole lähiajal tõenäoline. Piir on väga selgelt paika pandud ja sellest taganeda oleks Reformil ja Sotsidel väga raske. Samuti on selge, kuhu Isamaa ennast sellises olukorras paigutab. Ta valitseks palju parema meelega endale ideoloogiliselt sarnase EKREga kui endast suhteliselt kaugel olevate Reformi ja Sotsidega. Nende kahe paari vahel jookseb väärtuspõhine piir. Keskerakonna roll vähemalt praegu jääb piiripealseks. On loogiline, et ta eelistab seda blokki, kes temast peaministrierakonna teeb.
Kui Ratase valitsus ametisse läheb, võib see piir olla tema püsimise aluseks. Isamaal ja EKREl ei ole teisele poole piiri asja ja Ratas ei saa ise oma valitsust reeta. Selles koalitsioonis ei ole kellelgi tõmmet või võimalust kuhugi mujale minna. Ainult suur sisemine kokkuvarisemine võiks seda valitsust tõsiselt ohustada – kui tuleb ilmsiks midagi enneolematult skandaalset või kui leiab aset mõni suurejooneline poliitiline läbikukkumine.